Pidamine

Põllumajandusministri määrus

Põllumajandusministri määrus, vastu võetud 27.08.2009 nr 90:

Karjaaia tegemine

Kui teed karjaaeda, võib abiks olla Fence Calculator (inglise keeles).

Lihaveiste talvine väljas pidamine konsulendi pilgu läbi

Marika Oeselg
Veisekasvatusnõustaja

Kariloomade talvekuudel õues pidamine võib mõjutada poegimise ja loomakasvatuse edukust. Kaitse tuule, tormide, vihma ja tuisu eest ei ole alati hõlpsasti kättesaadav looduslike tingimustega. Tuul suurendab kariloomade soojuskadu talvel ja võib tungida läbi karvkatte, võimaldades külma õhu jõudmist nahale, kiirendades soojuskadu. Pidevad ja tunde kestvad külmad vihmad või lörts halvendavad tugeva tuulega veelgi loomade olukorda. Stressis loomadel esineb sagedamini stressiga seonduvaid haigusi. Varjualuse, tuulekaitse ja sobivate metsatukkade asukoha leidmisega peaks silmas pidama lõppeesmärki. Ideaalseid variante ei ole, alati on olemas plussid ja miinused. Kuid võimalike parimate tingimuste tagamine on seda väärt.

Temperatuuride langedes, hakkavad veised külma tajuma, isegi nende tiheda talvise karvakatte korral. Veistel, kes aklimatiseeruvad järk-järgult õuetingimustega areneb tihe karvastik ja koguneb keharasva, seda siis kui söödast on saadud piisavalt toitaineid. Loomad peaksid olema talvele vastu minnes heas toitumuses. Karvastik ja keharasv kaitsevad siis paremini külma eest. Kuiv karvastik on kohev, väikeste õhuruumidega karvade vahel, luues teki, kui isolatsioonikihi keha ja külm õhu vahele. Vihm lühikesel perioodil valgub karvalt ära tänu loomulikule kaitsvale kihile. Aga kui karvkate saab väga märjaks? Õues paar kraadi sooja, külma vihma sajab terve päev ja rohkemgi, tugevad lörtsised ilmad, raske tuisk, siis kaob kaitsev isolatsiooni kvaliteet. Loomade jõudlust mõjutavad külmal ajal tuul ja madal temperatuur koos märgade sademetega väga palju. Tuulega märg külm on alati raskem taluda k

ui kuiva külma. Veised kellel on sõnnikukorpades kintsud ja kõhualused, jääb korpade vahele õhuvahe ning külm tuul pääseb väga kergelt nahale. Veised kannatavad külma stressi käes just märgade ilmadega. Nad on üsna õnnelikud -20°C juures õues, kui on kuiv ja vähe tuult. Aga juba üsna õnnetud – 1°C juures tormise ilmaga. Külm ilm „kuiva“ lumega on neile meeldiv, kohev lumi toimib kui tekk ja isegi sellisel lumel magamine on veisele sobivam.

Elutingimused veiste väljas pidamiseks ja söötmiseks tuleb juba enne talve ette valmistada, et minimeerida külmast ja niiskusest põhjustatud kaalukadu, vähest juurdekasvu ja nõrgemat immuunsust. Talvel on päev lühem ja ilm külmem, sellest tulenevalt keha vajadused normaalseks ainevahetuseks suurenevad. Kehatemperatuuri säilitamiseks suureneb söödavõtt ja energiavajadus. Imetavatel ammedel on palju suurem energiavajadus kui tiinetel, samuti on kasvavate noorloomade energiavajadused suurenenud. Seda vajab loom suurenenud soojuse tootmiseks, et taluda madalaid temperatuure paremini. Noorloomadelt soovitakse ka juurdekasvu. Nüüd tuleb võtta kasutusele leidlikus, kuidas tagada erinevatele loomarühmade erinevad toitainete vajadused? See on väljakutse loomakasvatajale.

Külmastressi all kannatavatel loomadel esineb immuunsüsteemi langust ja sellest tulenevaid haigusi. Kriitiline temperatuur igal üksikul loomal aga sõltub vanusest, suurusest, karvastikust, keharasvast, tervislikust seisundist. Lehmad, kes on kõhnad kannatavad rohkem külma käes kui paksemad lehmad ( rasv toimib isolatsioonina ja on energiaallika reserv). Kõhnad loomad kaotavad isegi rohkem keharasva, et hoida sooja. See tekitab nõiaringi. Madala väärtusega rohusööt paneb sellises seisuses veised raskesse olukorda. Kõhna lehma sündinud vasikas võib olla ohustatud: võib sündida nõrgana, kes ei suuda tõusta ja ei saa kiiresti või piisavalt ternest; võib sündida vähese rasvavaruga. Kui vasikal on külm, takistab see vasika võimet absorbeerida ternespiimast vereringesse antikehasid. Kõhnal lehmal ei pruugi piisaval tasemel olla antikehasid oma ternespiimas, seda eriti siis kui on olnud madala väärtusega toit. Kui on juhtunud nii, et poegimisi tuleb ette külmal ajal tasub jälgida ilmaprognoose ja lehmi ning vajadusel päev või paar hoida amme koos vasikaga turvalisemas kuivemas kohas, et jälgida vasika tervist.

Varjumise võimalus ja allapanu on vajalikud eriti tormide ajal, et kari ei kulutaks liiga palju söödast saadud energiat sooja hoidmiseks. Kui loomad kogunevad kobarasse rühma siis püüavad nad säilitada sooja. Imetajad peavad säilitama üsna püsivat kehatemperatuuri, et hoida ainevahetuse protsessid heal tasemel, mis võimaldavad organismil hästi toimida. Kui karjal on võimalus vajadusel leida varju halva ilma eest ja saaksid puhata kuival allapanul pärast söömist, on nende üldine heaolu ja sellest tulenev tervis märgatav. Puhkamiseks vajalik allapanu toimib soojusisolatsioonina külma pinnasega, see kompenseerib soojakadu. Külmal maapinnal lamades aga suureneb energiavajadus. Lühike päev ja pikad ööd on väljakutse loomadele, et saada piisavalt söönuks. Raskusi lisavad; väga halb ilm, palju loomi trügimas sööda juures kus nõrgemad ja nooremad pääsevad teise ringina sööma, halb vee kättesaadavus. Vaja on veenduda, et sööta on mugav kätte saada, kas kõigile on söögikohti, kas loomad söövad piisavalt ja joogivesi on kergesti kättesaadav. Kui nad ei söö piisavalt head kiulist rohusööta, mis sisaldab piisavalt vajalikku valku, siis ei ole vatsas heas tasakaalus proteiini (valgu) ja energia bilanssi. Tasakaalu korral sööb veis rohkem sööda kuivainet ja see oleks hea tulemus. Külma ilmaga ei sobi märgsilo milles on märgata jäätumist. Sööta ei sobi ka hallitusega rohusööta, selles puuduvad eksistentsiks vajalikud toitained. Ekslik on arvata, et loomad ise sorteerivad. Osa hallitusest leotab lahti vihm, lörts ja loomad söövad selle ikkagi ära kui paremat pole, kuid hallitusseente eosed ei kao kuhugi söödamassist millega suureneb organismi koormus vabaneda toksiinidest. Sellist sööta süüakse ka vähem. Tugevalt saastunud söödarulli pealmine kihist on vajalik eemaldada ja säästa looma pingutustest sööda sorteerimisel. Liiga pikk seismine mudasel külmal maapinnal ja sööda sorteerimisest loobutakse varem ja piisav kogus sööta jääb tarbimata ning hädavajalikud toitaineid saamata. Kui sobivaid tingimusi ja söödast saadavat energiat ei ole piisavalt väheneb tootlikus ( keha rasvasus, kasv, piimatoodang, jne). Veised, kes on kaotanud kaalu on väga vastuvõtlikud külmas ja märja ilmaga. Külm ja kuiv ilm stimuleerib söögiisu, kuid vihm või tugev lörtsine lumesadu, lumetuisk võib tekitada ajutist söömuse vähendamist kuni 30% ja ekstreemsematel juhtudel isegi rohkem. Pärast halbasid ilmasid tuleb alati veenduda loomade seisundis ja korvata puudujäägid. Madala kvaliteediga hein vajab kindlasti täiendavat sööta. Vabalt kättesaadav hea kvaliteediga hein ( seeduva kuivaine sisaldus 58-60% DDM ) töötab hästi heas toitumuses kuiva karvkattega lehmal. Lehm kes on märg vajab oluliselt rohkem seeduvat sööda kuivainet (TDN), kui lehm kelle karvastik on kuiv. Kahjuks tarbivad veised sööda kuivainet siiski piiratult, mis on suuresti seotud nende kehamassiga. Kasuks tuleb hea maitse ja lõhnaga sööt.

Vasikate võõrutamine imemistakistiga

Vasikate võõrutamisel toimib imemistakisti (ogadega ninarõngas) ainult siis, kui lehm ei tee “koostööd”. See tähendab, et rõngast ei ole kasu, kui peale selle paigaldamist jääb vasikas emaga samasse karja edasi. Kui vasikas eraldada vähemalt paariks nädalaks, siis hiljem emaga kokku saades on võõrutumine toimunud .Loomad küll tunnevad teine teist ära, aga lehmal on aktiivne piima tootmine lõppenud ja ta ei ole enam huvitatud vasika imemisest.

Vasikas võib küll paar korda üritada, aga suure tõenäosusega piima kätte ei saa ja loobub.

Mõned vasikad õpivad imemise ajaks rõnga nina peale viskama – ise kannatab imemise ajal ogade torkimise nina peal ära, aga kui ogad jäävad udara vastu, siis lehm ei kannata. Vasikal rohu söömist ei takista ei ogad ülespoole ega allapoole.

Fotol: Valesti paigaldatud imemistakisti: ogad peavad olema allapoole.

Ammlehmade ja vasikate kasvatamine ja söötmine

Alltech’i Infopäev. Lektoriteks Carlo Rossi ja Ricardo Compiani 23.10.2013 Sadala Agros
Koostanud Targo Pikkmets

Ammlehmakasvatuse eesmärgid
Vasikatel peab olema:
• väike suremus
• hea tervis
• hea juurdekasv (min 1000 g/öp)

Võõrutuse ajaks peavad vasikad olema terved ja hea arenguga. Eesmärgiks võiks olla 100 lehma kohta 100 vasikat, enamasti aga on üsna hästi, kui paaritusse läinud lehmadelt saadakse järgmisel aastal 100 lehma kohta 90 võõrutatud vasikat.

• Lihalehma konditsioon ei tohiks olla üle 3,75, et oleks tagatud kerge poegimine.
• Tiinuse lõppfaas ei sobi ammlehma keha konditsiooni reguleerimiseks. See peab olema tehtud varem. Kui karja ammlehmade sööda energiatase korras, siis ~41 % lehmadest indlevad poegimisest 40 päeva jooksul.
• Vasika võõrutamise aegne ammlehma kaal võrrelduna ammlehma kaaluga kuni 1 kuu peale poegimist peab olema sama või isegi võiks lehm peale poegimist võtta 10 % kaalus juurde. Kui ammlehm võtab kaalus alla, siis on negatiivne energiabilanss – karjas esineb palju embrüonaalset suremust.
• Liiga heas konditsioonis lehma vasikas on suurem, poegimine vältab pikemalt, vasikas on nõrgem.

Kui karjas probleeme vasikate saamisega, siis enamlevinud probleemid:
• 1. mikroobid
• 2. poegimisprobleemid
• 3. viljakusprobleemid
• 4. puudub poegimisala
• 5. karjamaal liiga kõrge proteiinitase
Proteiini liig põhjustab kergesti negatiivse energiabilansi (eriti levinud probleem ristikurohkel karjamaal). Põhjustab embrüonaalset suremust, laminiiti (sõrahaigus), vatsas histamiini liig

• Veiste pidamisel peab kasvataja omale selgeks tegema aastaringse väljaspidamise ja aastaringse laudaspidamise eelised ja puudused.
• Pull paaritab päevas kuni 2 lehma. Karja sigivus langeb kui pullil üle 20 lehma karjas.
• Sügisel poeginud lehmadel kipub olema madalam tiinestuvus.
• Ammed sügisesel poegimisel peavad saama väga head sööta.
• Vajalik korras pidamine, piisavalt puhast allapanu, puhas udar.

Embrüonaalse suremuse põhjused:
• 1. viirused, seroloogilised haigused
• 2. madal progesterooni tase peale poegimist
• 3. sööt on toksiline (eriti hein ja silo!)
Kui on palju ühe-kahe päeva vanuste vasikate suremust, siis see võib olla põhjustatud ammedele söödetud toksilisest söödast.

Poegimisaja määramine
• Saab kasutada andurit, mis pannakse lehmale tuppe. See saadab sõnumi kui lehm poegib.
• 30-40 ammega karjadel võiks olla poegimisalal kaamera loomade jälgimiseks.
• Saab ka lehma saba kõrvalt vaagnasidemete lahtimineku järgi määrata üsna täpselt lehma poegimisaega (täpsus 24 h). Sabaluu ja vaagnaluu sidemesse mahub kõrvuti 3 sõrme. Selle meetodi puuduseks, et iga lehm on individuaalne, 100 % – l lehmadest vaagnasidemed nii tuntavalt lahti ei vaju. Ka peavad olema lehmad üsna rahulikud ja harjunud talitaja puudutustega. Piimaveistel on vaagnasidemete lahtivajumine paremini tuntav kui lihaveistel, sest viimased on lihaselisemad ja rasvasemad.

• Poegimisala teha kaela fikseerimisseadmetega. Itaalias ca 70 eur/loom.
• Poegimisboksi kaelasulgur peab olema nii, et lehm saaks pikali heita. Poegivaid loomi on vaja jälgida minimaalselt iga 4 – 5 tunni järel (soovitavalt 3 – 3,5 tunni järel).
• Poegimisalas peab olema piisavalt puhast ja kuiva allapanu. Loomadel on vaja piisavalt ruumi – vähemalt 12 m2 lehma kohta.
• Kui on poegimisalas 8-10 m2 lehma kohta, siis on vasikatel rohkem kõhulahtisust, vasikate juurdekasv väiksem. Vajadusel peab saama lehmad vasikatest eraldada. Näiteks vasikate märgistamiseks, kaalumiseks jne.
• Itaalias hoitakse lehm koos vasikaga 2-3 nädalat. Oma karjas oleme hoidnud lehma koos vasikaga 1-2 päeva, vahel ka nõrgema vasika puhul 4-5 päeva. Nii tekib vasika ja lehma vahel tugevam side ja vasikas on karjaga ühinemisel piisavalt tugev, et uudishimulike karjaliikmetega probleemideta hakkama saada.
• Lõpptiineid lehmi on vaja hoida väiksemates gruppides, nii on neid parem jälgida, lihtsam puhtust pidada, kiirem probleemi tuvastamine ja hea jälgida, kas vasikas saab ternespiima kätte. Parim variant kui poegiv lehm on teistest eraldatud näiteks kergaedikuga vms. Nii ei sega võimukamad lehmad nõrgemaid loomi ja on vähem vasikate hülgamisi. Ka on turvalisem poegiva lehma abistamine kui teised loomad ei pääse segama.
• Kuni 4 h on aeg poegimisest, mille jooksul vasikas on võimeline piisavas koguses omastama ternespiimast immunoglobuliini. Parim kui vasikas saab 2 l ternespiima 2 h jooksul sündimisest. Kui käsitsi lehmast piima lüpsta ja vasikale joota, siis peab arvestama, 2h jooksul lüpsmisest 2 x suureneb soojas piimas bakterite arv. Jahtunud toasoojas seisnud ternespiim põhjustab vasikatel kergesti kõhulahtisust. Immunoglobuliini sisaldus kvaliteetses ternespiimas peab olema > 10 g/l

Poegimisosakond! Miks?
• 1. parem jälgimine, õnnetuste vältimine, vähem surnud vasikaid
• 2. individuaalboksid või väike grupp loomi
Põhiline on saada poegiv loom poegimisboksi enne poegimist. Pigem ajada loom sinna varem kui hiljem. Samas tuleb arvestada, et mõni loom võib poegimiseelsel eraldamisel minna nii rahutuks, et poegimisprotsess peatub.
Poegimismomendiks peab ammlehm olema poegimisalal!
Stillbirth rate (ingl. k.) – vasikate kadu/hukkumine poegimisel
Delivery room (ingl. k.) – poegimisala
• Poegimisperioodil on vaja vasikatele eraldatud ala, nn. „lasteaed“ ja tagada 1-2 nädalat peale poegimist vasikate lisasöötmine, et nad harjuksid sööma jõusööta ja teraviljajahu.
• Lasteaias saavad vasikad rahulikult puhata, lehmad ei sega, puhtam, seal saab anda vasikatele startersööta. Startersööda mõjul vatsa hatud ja mao osad arenevad välja palju paremini kui nendel vasikatel, kes startersööta ei saa. Startersöödas optimaalne 17-18% proteiini, 12-14 MJ/kg energia. Alguses söövad vasikad vähem, aga kogust võiks arvestada vasika kohta ca 3 kg päevas.
• Startersööda kulu ca 500 kg vasika kohta, 0,5 eur/kg =250 eur / vasika kohta.
• Lõppnuumal on atsidoosi oht suurem nendel pullidel, kes pole vasikaeas saanud startersööta.
• Kui lehmal vasikas on all, siis ta annab endast piima vasikale maksimaalselt. Lehma enda söödavajaduse katmine jääb tahaplaanile. Kui ammlehm ei saa peale poegimist piisavalt süüa, siis varude kulutamise järjekord:
• 1. rasvad
• 2. lihased
• 3. ei indle jms. probleemid.
Vajadusel antakse ammele 2 kg/ päevas jõusööta. Kui on väga hea karjamaa, siis jõusööda andmise vajadus puudub.
Emakas on võimeline vastu võtma uut embrüot 30-40 päeva poegimisest. Kui lehm indleb 20-30 päeva poegimisest, siis see on täiesti sobiv, kuid seemendada/paaritada ei ole mõtet.

• Kui poeginud amm koos vasikaga lasta karja hulka tagasi, siis on parim seda teha siis, kui on tekitatud veel lisaks segadust, et karjal oleks ka muud tegevust kui ainult lisandunud karjaliikmete uudistamine. Näiteks talveperioodil anda loomadele värske sööt ja vahetult pärast seda lasta poeginud lehm koos vasikaga teiste juurde. Nii on vähem pusklemist. Eriti hoolas tuleb olla kui karja juurde lastakse loom, kes varem oli karja hierarhias üsna võimukal positsioonil. Selline loom soovib kohe saada oma positsiooni tagasi, kuid karja teised liikmed võivad üsna lihtsalt talle „kambaka“ teha!

• Vasikat vaktsineerida mitte ennem kui 3-4 nädala pärast peale poegimist. EL reeglid lubavad vaktsineerimist! Varem takistavad immuunsuse tekkimist ternespiimaga saadud immunoglobuliinid. Vaktsineerimist ei tohi teha umbes. Vajalik seroloogiline uuring, et teada ohustavaid haigusi. (leukoos, brutselloos, sinikeel, leptospiroos, rinotrahheiit)
• Kõhulahtisus ja hingamisteede haigused veistel on omavahel seoses. Kui on üks, siis kipub olema ka teine.

Vasikate võõrutusstressi vähendamine:
• 1. vasika ja lehma järk-järguline eraldamine (1 x päevas lasta kokku ca 1 nädala jooksul). Oma karjas proovisime, kuid võõrutus venib palju pikemaks ja on oluliselt töömahukam.
• 2. viiakse ära lehmad, mitte vasikad
• 3. vasikad on eelnevalt harjunud sööma lisasööta, mis korvab ärajäänud piimast tekkinud toitainete defitsiidi

• Tavaliselt lihaveiste pidamine laudas 20 ja rohkem grupis, kuid see ei ole loomadele hea. Pigem teha vastavalt loomadele väiksemaid gruppe – 10 kuni 12 looma grupis.
• Nuumapullidel kui suurendada aedikus pindala looma kohta 3 m2 –lt 4 m2 –le, siis juurdekasv suureneb 10% päevas.
• Kui aediku pindala on looma kohta liiga väike, siis enamasti nuumaloomade juurdekasv vaatamata korralikule söötmisele on ikkagi tagasihoidlik. Ka on rohkem probleeme haiguste ja vigastustega.
• Laudas betoonpõrand lehmale ei ole kõige parem. Liiga palju probleeme liigestega ja hõõrdumisi.
• EL loomade heaolu reeglite järgi on vaja aediku pindala 4 m2 loomale eluskaaluga 400 kg, iga lisanduva 100 kg eluskaalu kohta veel vähemalt 0,5 m2. Lehm ja vasikas vajavad vähemalt 10 m2 lehma kohta.
• Praktikas on aga 5 m2 600 kg eluskaaluga lihaveisele väga minimaalne aediku pindala. Arne Tamm Läänemaalt aga väidab oma praktilise kogemuse baasilt, et minimaalselt on vaja 11 m2 ammlehma kohta. Väiksemat pindala on keeruline hoida piisavalt puhtana ja loomadele sobivas seisus.
• Itaalias oli loomapidaja, kellel oli 10000 looma ruumiga 3,5 m2 looma kohta. Vähendas loomade arvu 5000-le ja tänu sellele suurenes ruum aedikus ühe looma kohta 2 x –ks. Selle tulemusel paranes loomade juurdekasv 12 %, loomadel haigusi vähenes 30 %. Põhjuseks, et nii oli vähem nakkusi ja loomadel kasvuks oli oluliselt parem keskkond.
• Nn. “rusikareegel” on, et lihaveisel on vaja eluskaalu iga 100 kg kohta minimaalselt 1 m2 aediku pindala.

Lihaveise orienteeruv pidamiskulu:
Hind ca 1,86 eur eluskaalu 1 kg juurdekasvuks
• 0,5 eur töö jms.
• 1,4 eur päevas söödale

• Rinotrahheiidi haige loom – immunotolerantne. Loomal kasv kinni, norus, selg küürus, karv tokerdunud, pullil pea kuju ülalt lai ja üsna kitsa ninaga.
• Veistel esineb emaka väljalangemist. Tihti selliseid ammesid enam ei paaritata, et vältida tulevikus sarnaseid probleeme. Samas kui emakas korrektselt puhastada ja tagasi panna ning loom on korralikult paranenud, siis võib looma uuesti paaritada.

• Farmer on endale parim abiline, sest ainult tema teab oma farmis toimuvast kõige rohkem.

Lihaveiste pidamine

Aigar Suurmaa

Lihaveiste pidamisel räägitakse peamiselt nende talvisest pidamisest, kuna suveperioodil on nad karjamaal. Mõningate eranditena on lihaveiseid võimalik pidada ka suvel laudas või lauda kõrval jalutuskoplis, kui karjamaa puudub. Sel juhul söötmine on lahendatud haljassööda ettevedamisega.

Lihaveistele sobivad lautadena kergehitised, kus oleks loomadel alati vaba väljapääs lauda kõrval olevasse jalutusaeda. Rakendada tuleks muidugi vabapidamist sügavallapanul paarkümmend looma ühes aias. Veised tunnevad end hästi nii nullilähedases temperatuuris kui 15 kraadise külma puhul. Tuleb arvestada, et iga vasikaga lehma kohta oleks laudas 6…7 m². Lauda ossa, kus peetakse lehmi koos vasikatega, tuleb eraldada latrid lehmade poegimiseks, mille mõõtmed soovitatakse 2,5 X 3,0 m². Sesoonse poegimise korral oleks on 100 lehma kohta vaja 18…20 latrit.

Täistsüklilise tootmise korral on lihaveiseid soovitav pidada järgmiste rühmadena: lehmad koos vasikatega, tiined mullikad, lehmikud, nuumpullid, sugupullid. Väiksema arvu loomade puhul võib kahte esimest gruppi pidada ka koos.

 

Igalt ammlehmalt igal aastal terve vasikas

Ammlehma peamine toodang on vasikas. Et lihaveisekasvatus oleks tulutoov, peaks karja koosseisus olema eelkõige hästiarenenud ja heade emaomadustega ammlehmad, kes peaksid igal aastal andma hea järelkasvu: terved, elujõulised ja suure kasvuintensiivsusega vasikad.

Kuidas ammlehmade kasvatamisel, nende poegimiste korraldamisel ning tervete vasikate saamisel edu saavutada, seda saad lugeda üksikasjalikult Aigar Suurmaa kirjutisest Igalt ammlehmalt igal aastal terve vasikas..

 

Eluskaalu määramine

Alusta jõudluskontrolliga juba esimesel võimalusel.

Kuidas mõõta vasikat?
1. Kutsu vasikas enda juurde

2. Kaalu puudumisel kasuta mõõdulinti – rindkere ümbermõõt esijalgade tagant

3. Vaata vasika kaal vastavast tabelist

Kuidas alustada

Lihaveisekasvatusest värskelt alustanu pilgu läbi
Indrek Ostrat, avaldatud  JKK Sõnumid nr. 38 oktoober 2013  

Nii nagu ehk enamike maiste asjadega, saab kõik alguse mõttest midagi uut ette võtta, muuta või laiendada. Minu mõte lihaveisekasvatusega tegelema hakata on ehk kolm kuni neli aastat vanem loomade saabumise kuupäevast eelmise aasta oktoobri lõpus. Kuna minu tegevus ettevõtjana on tihedalt seotud loomakasvatusega ja koolihariduselt olen loomaarst, siis esmapilgul ehk ei näigi see otsus väga arengu – kingsepast kosmonaudiks- moodi välja.

Tänaseks, kus aastaring kogemust täis tiksuma hakkab on aga algne kõrgevõitu lennukaar pisut maalähedasemaks muutunud ja roosakad prillid ka ninalt pudenenud.

Sobiv tõug. See on lihaveisekasvatusega alustades üks kõige tähtsamaid küsimusi. Enne sellele küsimusele vastamist tasuks pikalt mõelda, sest vale vastus tähendab enamasti pettunud peremeest ja õnnetuid loomi. Et sellele küsimusele vastata, peaks enne paigas olema eesmärk – kas maastikuhooldus, lihatootmine või tõuloomade müük (aretuskari). Kõiki kolme enamasti heal tasemel kokku panna ei õnnestu. Minu esimeseks plaaniks oli ,,hooldevaba’’ šoti mägiveise või Galloway kari peaasjalikult endisi söötis karjakopleid hooldama, sest intensiivsema tõu valik sellisele kõnnumaale oleks olnud ilmne viga. Kopleid niites ja tarastades selgus aga kurb tõsiasi – need on tihedalt vana okastraati täis, mis nüüd osaliselt ka niiduki poolt purustatud ja kenasti laiali külvatud oli. Asi lõppes üleskündmise ja kultuurkarjamaa rajamisega. Kuna selline vaev nähtud ja kulu kantud sai, siis osutus võimalikuks valida ka intensiivsem tõug. Selleks sai valitud heade emaomadustega, rahulik ja piimakas Simmental.  Kui söödabaas on korralik, siis tasuvad need loomad selle vaeva ka väga hea kaaluiibega.

Minu tagasihoidlik kogemus kinnitab seda, et suurema/intensiivsema tõu puhul tasuks igal juhul investeerida kultuurrohumaade rajamisse. On oluline vahe toitainetes ja energias, mida loom saab lopsakalt raihena, ristiku, timuti rohumaalt ja sellel, mida rinnuni ohakate, oblikate ja orasheinaga vahelduvast võsast. Kui viimasel müttab ekstensiivne tõug siis pole probleemi, kui aga intensiivne tõug, nagu näiteks limusiin, šarolee või simmental siis on tulemus enamasti nukker – suurevõitu pea kurtunud kere küljes. Kahjuks kohtab sellist pilti siin-seal Eestimaal küll. Siit tuleb välja üks peamisi väärromantilisi mõttemalle, mis näeb välja siis umbes selline – heh, lähen ka maale ja hakkan lihaveiseid kasvatama. Ostan loomad, lasen võssa, aasta pärast ajan prisked purikad sealt välja ja realiseerin kobedaks rahaks. Et siis justkui vähe tööd ja palju raha.

Tuleb tunnistada, et mu enese suurim ,,roosa prill’’ oli samuti seotud just uskumisega, et tegemist on suhteliselt töövaese tegevusalaga.

Alguses (enne loomade saabumist) meenutas olukord pisut militaarvaldkonnast tuttavat taktikalist planeerimist, staabitööd mõnusalt soojas toas maakaardi kohale kummardunult ja enesekindlalt tulevaste karjade ja lautade paiknemisalasid märkides. Umbes nii, et siia 50 looma, sinna 20 looma, sinna veel 30 jne. – mida suurem number seda parem. Kui aga loomad kord saabusid siis näitas elu endisele staabiohvitserile koha kätte sõdurina külmas kaevikus koos kõigi probleemidega, mis robinal lahendamist tahtsid. Mis ma sellega öelda tahan on see, et tegu on elusolenditega, kes tahavad igakülgset hoolt ja tööd. Tööd on lihaveistega tegelikult palju. Palju just siis, kui teha seda nii nagu peab, see tähendab kõiki looma vajadusi arvestades. Nurki võib alati lõigata ja kergema vastupanu teed minna, jättes midagi vajalikkku tegemata, kuid enamasti palutakse selle pärast hiljem ikkagi kassa juurde, tihti intressidega…

Millele siis aega ja raha kulub ?

  • Loom tahab head ja kvaliteetset sööta (k.a. mineraalsööt) ja allapanu
  • Ka lihaveis vajab tegelikult talvist peavarju (üksikute eranditega)
  • Loomale tuleb ka talvel tagada puhas joogivesi ja seda mitte lume näol
  • Sõrad tuleb õigeaegselt värkida
  • Süstemaatiliselt tuleb teostada nii sise- kui välisparasiitide tõrje
  • Poegimiste perioodil tuleb valmis olla ebaregulaarseks ja lahjaks uneajaks
  • Tuleb olla valmis andma sünnitusabi ja kantseldama võimalikke elujõuetuid vasikaid
  • Vasikad tuleb kaaluda ja märgistada
  • Hiljem tuleb vasikad veel kaks korda kaaluda (juhul kui kari on jõudluskontrollis)
  • Karja tuleb muretseda hea pull või loomad kunstlikult seemendada
  • Loomadelt tuleb korra aastas analüüsideks võtta veri
  • Loomad tuleb grupeerida ja sorteerida

Kindlasti ei saa üle ega umber kogumisaedade ja fikseerimispuuri soetamisest. Kui kari on jõudluskontrollis, mis puhtatõulise karja korral on loomulik, siis lisandub sellele ka korralik kaalusüsteem. Kõigele sellele lisandub vajadus rajada kilomeetrite viisi elektritara ja seda hooldada. Hooldamist ja uuendamist vajavad ka rohumaad. Kõik see maksab. Maksab väga palju raha ja nõuab palju aega. See kehtib kahjuks ka neile, kes ise hõlpsasti peedist pesumasinale trumli teeksid.

Kogu see töine argipäev on vähemasti mind veennud ühes- pigem siis vähem loomi, aga kõigile piisav tähelepanu ja heaolu. Need on väga lühidalt minu tähelepanekud ja veendumused, mida vanadel tegijatel ehk igavgi lugeda. Neile, kes lihaveisekasvatusega algust teha plaanivad ehk pisike mõtteaine enne otsustavat sammu.

Kunagi tavatses mu langevarjuinstruktor peale teoreetilise osa lõppu (kubises kõikvõimalikest katastroofistsenaariumitest) öelda: ,,Kes peale tänast ümber mõelnud pole, on homme hüppele oodatud…’’

Et mu jutt liiga apokalüptiliselt ei kõlaks, tuleb lõpuks lisada, et loomadega tegelemine siiski ainult ei vii ja ei võta, vaid ka annab. Siinkohal ei pidanud ma silmas üksnes asja materiaalset poolt. Kuid tikub olema nii, et kui looma ei nöögi on ka materiaalne külg hiljem tugevam.

Kui teete, tehke kirega ja nii nagu peab. Süvenege, vahetage kogemusi, lugege ja tundke asja vastu sisulist huvi.

Edu soovides,
Indrek Ostrat

Mida peaks kaaluma enne lihaveiste kasvatamise  alustamist

  1. Kas jätkub kannatlikkust ja sõbralikkust lihaveiste kasvatamiseks.
  2. Kui palju peaks farmis olema loomi, et kogu perele oleks tagatud sobiv töökoormus ja sissetulek.
  3. Millist tõugu ja millise aretusväärtusega loomad peaksid farmis olema.
  4. Kas soovitakse suure- (šarolee, akviteeni hele, simmental) või väikesekasvulisi (šoti mägiveis, dexter) loomi.
  5. Milline on lihaveiste pidamise kavandatav eesmärk (tõuloomade müümine, liha tootmine, karjamaade hooldamine, lemmikloomade pidamine jne).
  6. Kas on võimalik kindlustada loomadele normikohast söötmist. Missugune on karjamaa olemasolu ja talviste söötade varumise võimalus.
  7. Kas lihaveiste jaoks on olemas vastavad tootmishooned. Kui ei ole, kas on mõnda hoonet nende jaoks võimalik rekonstrueerida ja kas selle jaoks on olemas vahendeid.

Vajaminevad söödad ja nõuded loomakasvatushoonetele

  1. Suvine söötmine rahuldatakse karjatamisel looduslikel, kultuur- metsa-, ranna- või mõnel muul karjamaal. Hea saagikusega kultuurkarjamaal võib 1 ha-l karjatada 2,5 ammlehma koos vasikatega, metsa- ja niidu-karjamaadel 0,3…0,5 ammlehma.
  2. Kui puudub karjamaa, võib veiseid sööta lauda kõrval söötmisplatsil.
  3. Karjamaa peab olema tarastatud, karjatada tuleb kopliviisiliselt.
  4. Talvised söödad on (kuiv)silo, teraviljapõhk, hein, juurvili, söödateravili.
  5. Laut võib olla kergehitis, kust loomad saavad soovikorral minna jalutusaeda või söötmisplatsile.
  6. Loomi pidada vastavalt vanusgruppidele rohke allapanuga kuival asemel.
  7. Piisavalt peab olema valgust, hea ventilatsioon, ei tohi olla tuuletõmbust.
  8. Iga vasikaga lehmale peaks laudas olema ruumi vähemalt 7m².
  9. Peaks olema poegimissulud mõõtmetega 2,5 X 3 m.
  10. Joogivee kättesaadavus, külmal ajal eelsoojendusega jootmisnõud.

Mitmesugused variandid lihaveisekasvatuse alustamiseks

  1. Lihatõugu ristandpullvasikate ostmine, nuumata nad 14…18 kuu vanuseks ning seejärel turustada. Järgmisel aastal alustada otsast peale samamoodi.
  2. Osta ristandlehmvasikad või lehmikud, need sobivas vanuses paaritada lihatõugu pulliga või seemendada ning seejärel saadud pulljärglased realiseerida võõrutusealiselt või  kasvatada üles, nuumata ja turustada, lehmikud tiinestada.
  3. Osta puhtatõulised lihatõugu lehmikud ning noorpull ja alustada kas puhtatõuliste veiste edasiaretamist või nende ristamist mõne teise tõuga lihatootmise eesmärgil. Algse investeeringuna kõige kallim, kuid kõige kiiremat arengut tõotav variant.
  4. Eespooltoodud variantide põhjal mitmesugused kombinatsioonid, nagu osa karja aretamine puhtatõulisena, osa ristanditega lihatootmiseks jne.

Sagedasemad vead lihaveisekasvatuses

1. Lihaveisekasvatuse alustamisel ei tutvuta mõne teise farmi kogemustega.

Uue loomakasvatusharuga alustamisel tuleb tingimata teiste kasvatajate kogemusi kuulata, selleks peaks tutvuma mitme farmiga. 1970-ndate lõpul, kui meil lihaveiseid kasvatama hakati, puudusid kogemused täielikult ja lihaveisekasvatus ei edenenud kuidagi. Kui saabus võimalus minna sellega tutvuma Soome, oli sellest suur kasu.

2. Karjas ei kasutata paaritamiseks puhtatõulist pulli.

Tihti ei taheta väikesearvulises karjas osta kallist puhtatõulist sugupulli, vaid muretsetakse lehmade paaritamiseks vahest ka hea väljanägemisega ristandpull. Õige sugupulli kasutamine pidavat soomlaste kogemustel parandama aastavanuste pullikute kehamassi aga igal aastal 40 kg.

3. Karjamaal ei võõrutata vasikaid õigeaegselt, nii võivad tegutsema hakata noored pullid.

Noorveised muutuvad sigimisvõimelisteks 6 kuu vanuselt, seega peaks nad juba 5–kuu vanuselt soo järgi grupeerima (pullvasikatega ammed eraldi karja ning lehmikvasikatega ammed eraldi karja). Eestis on esinenud juhtumeid, kus pooleaastased lehmikud on tiinestunud – siis jääb emaslooma kasv väikeseks, sest suur osa söödast läheb loote kasvatamiseks ja neist kummastki ei kasva tulevikus täisväärtuslikku looma. Ka on nii noorel loomal tihti poegimine raske.

4. Laudas ei grupeerita loomi vanuserühmade järgi ning söötade kasutamine on ebaratsionaalne.

Talveperioodil on lihaveised vabapidamisel rühmaviisi aedades. Kui rühmi ei valita loomade kasvu järgi, ei lase suuremad loomad väiksemaid söödalava juurde ja nii jäävad viimased kängu.

5. Poegimisi ei jälgita pidevalt, vasikad võivad hukkuda.

Hea kui poegimisperiood on viidud lühikesele ajavahemikule, kus loomade jälgimine on seetõttu jõukohasem. Jälgima peaks loomi iga paari tunni tagant, sest poegimisel esineb väärasendeid ja -rühte.

6. Antakse mittekvaliteetseid söötasid, mis põhjustab haigestumist, madalat juurdekasvu jne.

Kui söödad on kvaliteetsed, on kari terve ja poegimised kerged. Eriti ohtlikud on hallitanud koresöödad. Kui ei ole võimalik teha kuiva heina, tuleb valmistada silo.

7. Igal aastal kasutatakse ristamiseks uut tõugu pulli, teadmata, mida tahetakse saada. Peab püstitama enesele kindla sihi.

Uut tõugu pulli võib muidugi igal aastal karja tuua, kuid siis peab loomakasvatajal olema siht, mida sellega tahetakse saavutada. Näiteks kui soovitakse parandada ammlehmade piimatoodangut, tuleks kasutada simmentali tõugu pulli; kui tahetakse järglastele häid lihavorme, tuleks kasutada akviteeni heledat, limusiini või belgia sinist, kui järglaste kiiret kasvamist, siis šaroleed jne.

Need on mõned soovitused Aigar Suurmaa raamatust “Kuidas minna üle piimatootmiselt lihaveisekasvatusele”

Kes soovib põhjalikumalt tutvuda lihaveisekasvatusega, võib seda teha senini ilmunud lihaveisekasvatuse alastest raamatutest:

  1. Aigar Suurmaa, Virge Kangro, Herefordi tõugu lihaveis Eestis, Tallinn, „Valgus” 1985
  2. Aigar Suurmaa, Lihaveisekasvatuse käsiraamat, Tartu, 2001
  3. Aigar Suurmaa jt, Lihaveisekasvatus Eestis, Tartu, 2005
  4. Aigar Suurmaa, Miks, millal, kuidas alustati Eestis lihaveiste kasvatamist, Tartu, 2007
  5. Aigar Suurmaa, Kuidas minna üle piimatootmiselt lihaveisekasvatusele, Tartu, 2008
  6. Aigar Suurmaa, Keskkonnasõbralik lihaveisekasvatus,Tartu, 2009
  7. Aigar Suurmaa, Igalt ammlehmalt igal aastal terve vasikas, Tartu, 2012
  8. Anna Jamieson, Lihaveisekasvatus pärandkooslustel, Tartu, 2013 
  9. Aigar Suurmaa, Mida peaks teadma lihaveisekasvatusega alustaja, Tartu, 2020