Söötmine

Aigar Suurmaa  

Söötmise korraldamine. Intensiivse tootmise tingimustes tuleb loomakasvatuses söötmist korraldada selliselt, et oleks rahuldatud loomade energia-, proteiini-, mineraalainete ja vitamiinide vajadus.

Meil on lihaveiste söötmise puhul rakendatud kolme võimalust: intensiivset, mõõdukat ja ekstensiivset söötmist. Intensiivse söötmisega tagatakse veiste hea massi-iive kogu aasta jooksul; mõõduka söötmise puhul toimub intensiivne lõppnuum ainult paari viimase kuu jooksul; ekstensiivse söötmise puhul (veistele antakse põhiliselt väheväärtuslikke söötasid) on veiste juurdekasv minimaalne. Väärib märkimist lihaveiste erakordne võime küllaldase sööda puhul (eriti karjamaal) jõuda lühikese ajaga (1,5...2 kuud) lahjast toitumusest keskmisse või kõrgemassegi konditsiooni.

Karjamaasööt on tähtsaim lihaveiste sööt, kuna seda sööta kasutavad nad kõige pikema perioodi vältel. Lihaveistele kasutatakse mitmesuguseid karjamaa liike. Looduslikult karjamaalt saadud sööda hulk ja kvaliteet on väga erinev, sõltudes suuresti karjamaa taimekooslusest ja saagikusest. Loodusliku karjamaa rohi on suve algul hästi söödav ja selle mineraalainete sisaldus on ligilähedane kultuurkarjamaa omale. Kui looduslikku karjamaad ei väetata, on rohus proteiinisisaldus märgatavalt väiksem kui väetatud aladel. Väetatud karjamaarohi sisaldab lihaveiste jaoks küllaldaselt vitamiine. Siin on ka rohkelt mineraalaineid. Näiteks 45...60 kg karjamaarohtu (ammlehma päevane tarve), sisaldab talle vajalikul hulgal kaltsiumit, fosforit ja magneesiumi. Naatriumit on karjamaarohus küll väga vähe, aga kaltsiumit seevastu enam kui vaja. Soola peab lisama kogu karjatamisperioodi vältel. Lisaks tuleks veel anda magneesiumit sisaldavat mineraalainet. Kui loodusliku karjamaa taimekoosluses on ristikut, tõuseb rohu proteiinisisaldus. Suve algul on noores rohus
lihaveiste jaoks proteiini piisavalt. Kultuurkarjamaa rohi on lihaveistele parim ja oma saagikuselt võib see ületada keskmise loodusliku karjamaa oma kümnekordselt.

Lihaveiste ööpäevaringne vaba liikumine karjamaal on eelduseks suurepärasele tervisele ning aitab vältida haigusi. Karjamaarohu rohke söömine on parim viis looma toiteainete vajaduste rahuldamiseks. Päikesevalguses sünteesib looma organism enesele vajalikus koguses D-vitamiini. Kogu suve laudas pidamisel võivad loomadel tekkida ainevahetushäired, sigimise langus jne.

Hea saagikusega kultuurrohumaal võiks ühel hektaril olla kuni 2,5 ammlehma koos vasikatega, puis- ja rannaniitudel 0,8...1,0 ja metsa ning niidukarjamaadel 0,3...0,5 ammlehma. Aastavanuseid noorveiseid võib olla kõikidel juhtudel peaaegu kaks korda rohkem. Karjamaaperiood peab olema maksimaalselt pikk, varakevadest hilissügiseni. Karjamaa saagikuse languse korral sügisel, tuleks karjamaal anda loomadele lisasööta.

Talvine söötmine. Kui meie vabariigis hakati lihaveiseid alates 1978. aastast rohkemaarvuliselt kasvatama, püstitati esialgu eesmärk mitte oluliselt kasutada piimaveistele varutud kvaliteetseid söötasid. Talveperioodil söödeti neid möödukalt, anti peamiselt põhku ja vähesel määral silo, kasutati kõige madalakvaliteetsemaid söötasid. Neile kogemustele tuginedes pidid lihaveiseid kasvatavad farmid neid seisukohti hiljem korrigeerima, sest madalakvaliteetsete söötade kasutamise puhul ei saadud täisväärtuslikke järglasi, loomad tiinestusid halvasti ja neil esines hulgaliselt tervisehäireid. Kvaliteetseid söötasid kasutades ja söödakoguseid suurendades paranes olukord tunduvalt

Ammlehmadele antakse laudaperioodil tavaliselt rullsilo ja põhku. Loomulikult on sobiv sööt ka hein, kui seda on võimalik ise toota või osta. Rullsilo võib arvestada looma kohta umbes 30 kg päevas. Kui lehmad on karjatamisperioodi lõpul heas toitumuses, siis võivad nad talveperioodi jooksul poegimisperioodi alguseks lahjuda ja kaotada oma kehamassist 50...100 kg. Sellistele lehmadele võib laudaperioodi algul anda 10...20% vähem tavapäraselt ettenähtud söödast. Lehmad saavad puudujääva energia karjamaaperioodil naha alla kogutud rasvast. Kui ratsioon on proteiinivaene, siis võetakse organismi elutegevuseks vajalik proteiinihulk looma lihaskoest. Heas toitumuses lehmale ei ole see kahjulik, siiski ei või teda lasta ka liialt lahjuda. Eesmärgiks peaks ikkagi olema lehmade suhteliselt ühesugune toitumus kogu aasta jooksul. Sügisel on oht, et vanemad lehmad liialt rasvuvad, see on aga halb seetõttu, et nende poegimine kevadel on raske. Mõnedel juhtudel ei anta neile talveperioodil peale põhu midagi. Üldjuhul söödetakse ammlehmi ainult põhisöödaga, jõusööta võiks ratsiooni lisada kuni 2 kg vaid pärast poegimist, eriti kui lehmad ei ole veel täiskasvanud.

Prantsuse päritoluga tõugude (šarolee, limusiin ja nende ristandid piimatõugudega) ammlehmade söötmisel peab hoolikamalt jälgima loomade toitumust. Lehmi ei tohi liialt hästi sööta, kuna neil võib sel juhul kergesti esineda poegimisraskusi. Seetõttu tuleks heas toitumuses lehmi talveperioodil sööta 5...10 % alla normi.

Esimese põlvkonna liha- ja piimatõu ristandlehmad nõuavad ratsioonis normikohast energia- ja proteiinihulka ja keskmise kvaliteediga koresööta. Neil loomadel puudub organismis karjamaaperioodijärgne rasvavaru, sest kogu sööt kulub piima tootmiseks.

Lehmikuid tuleks sööta selliselt, et nende ööpäevane juurdekasv ei ületaks 800...1000 g piiri. Vastasel korral ei arene nende eesmaod vajalikul määral hilisemaks põhisöötade maksimaalseks kasutamiseks. Liigse nuumamise korral kannatab loomade sigimisfunktsioon.

Pullmullikaid peaks pärast võõrutamist kohe tugevalt söötma, et saada nende realiseerimisel rümba kõrgeväärtuslikud tapaomadused. Pärast võõrutamist anda isukohaselt head heina või põhku ja rullsilo. Kindlasti peaks lisama ratsiooni ka jõusööta. Rusikareegel on selline, et iga 100 kg elusmassi kohta anda 1 kg jõusööta. Jahu peaks olema jämeda struktuuriga, veel parem kui antakse pressitud e. valtsitud teravilja. Ka enne realiseerimist oleks nende 3 kuuline lõppnuum vajalik, sest see parandab tunduvalt rümba kvaliteeti, mis lõppkokkuvõttes suurendab müügihinda. Näiteks Prantsusmaal antakse 800 kg-le nuumpullile kuni 12 kg jõusööta päevas. Kuid selliste noorpullide lõppnuum ei anna efekti, kes eelneval perioodil ebapiisavalt kasvasid.

Sugupulle söödetakse samade söötadega nagu ammlehmigi. Jälgida tuleb seda, et pullid paaritusvabal perioodil liialt ei rasvuks, sest see vähendab nende hilisemat sugulist aktiivsust.


Karjatamise optimaalne aeg ja viisid

Are Selge, Indrek Keres

Karjatamise alguse optimaalne aeg saabub tavaliselt maikuu I dekaadis kui maapind on piisavalt tahenenud ja rohu kõrgus 10 cm piires. Karjatamist alustatakse mineraalmullal taimiku kiire arenguga (hariliku keraheina ülekaaluga) rohumaal. Karjatamisega tuleb alustada kevadel veidi madalama rohukõrgusega selleks, et vältida rohu ülekasvamist. Üldiselt soovitatakse karjatamise optimaalseks ajaks võrsumise lõppu, kõrsumise algust. Siis on rohi väärtuslik ja 10-20 cm kõrgune. Rohu kõrgus sõltub ka rohukamara tüübist. Aluskõrreliste rohkel (ka vanemad mõõdukalt väetatud) taimikul karjatatakse 10-16 cm kõrguselt. Pealiskõrreliste rohkel rohustul on karjatamiskõrguseks on 15-20 cm. Karjatamise aega võib määrata ka rohu tagavara järgi. Karjatamise optimaalsel ajal on aluskõrreliste rohke rohustu tagavara 4-6 t/ha (4-6 kg/10m2) ja pealiskõrreliste rohkel 5-8 t/ha (5-8 kg/10m2).
Karjatamise vaheaeg on vajalik selleks, et rohi uuesti kasvaks. Kahe karjatamisringi vaheaeg peab olema nii pikk, et taimedes saaksid taastuda varuained. Liiga pika vaheaja korral taimede toitainetesisaldus väheneb ja selle söödaväärtus ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt oleks hea, kui vahe kahe karjatamisringi vahel oleks lühem (rohi värskem ja mahlasem), heintaimede seisukohalt aga pikem, nii et taimi ei kurnataks liiga. Karjatamisringide vaheaja ebaõige valikuga võib kaotada väärindatavast saagist kuni 50%.

Hästi organiseeritud karjatamisega sobitame me vegetatsiooniperioodist tingitud muutused rohumaa saagis ja kvaliteedis karjatatavate loomade söödavajadusega. Sobiva karjatamisviisi(de) rakendamine etendab rohumaa ratsionaalsel kasutamisel tähtsat osa. Karjatamisviisi valik sõltub eelkõige konkreetse farmi tootmistingimustest ja vajadustest. Olulised faktorid oleksid järgmised:
-karjatatavate loomade liik ja arv,
-rohumaade asukoht farmi suhtes,
-maaüksuste pindalad,
-olemasolevad ja planeeritavad rohumaatüübid,
-tööjõu olemasolu jms.

Karjatamisviise võib tinglikult jagada kahte suurde rühma:
1. süsteemitu e vabakarjatamine ja
2. süsteemne e rotatsiooniline karjatamine.
Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Aastakümneid on diskuteeritud nii erinevate karjatamisviiside terminoloogia kui ka selle sisulise poole üle. Tegelikkuses ei ole sisulised erinevused karjatamisviiside vahel selgelt määratletud. Arutledes karjatamise üle nn ‘looma suutäie' või ‘taime tasandilt', siis on ka vabakarjatamise puhul tegemist teatud määral rotatsioonilise karjatamisviisiga. Kõik karjatamisviisid toovad kaasa vegetatsiooniperioodi vältel järjestikulise heintaimede defoliatsiooni e lehtede kärpimise.

1.Süsteemitu e vabakarjatamine
Karjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.
Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi mehhaniseeritavad, sest suuremad maaalad võimaldavad tehnika juurdepääsu ja manööverdamist. Kuna tegemist on väiksemat investeeringut ja tööjõudu nõudva karjatamisviisiga, siis on see enamlevinud lammaste, lihaveiste aga ka noorkarja karjatamisel eelkõige poollooduslikel rohumaadel.
Vabakarjatamise peamiseks puuduseks on keeruline planeerida õiget karjatamiskoormust rohumaal, s.o. sobitada karjatavate loomade arv rohukasvu muutustega vegetatsiooniperioodi vältel ja aastatest tingitud erinevustega. Samuti vähendab see karjatamisviis kultuurliikide saagipotentsiaali ja eluiga, sest pidev taimede optimaalsest arengufaasist varajasem kärpimine mõjub taimede arengule ja talvekindlusele pärssivalt. See karjatamisviis ei sobi ka farmipidajale, kelle kasutada on väikesed ja hajusalt asuvad maatükid.
Vabakarjatamise rakendamisel on väga oluline taimiku seisundi (saak, arengufaas) pidev ja asjatundlik hindamine. Rohu tagavara saab reguleerida karja suurendamise või vähendamise teel. Kõne alla tuleb ka karjamaarohu nappuse korral lisasööda ajutine juurdevedu.

2.Süsteemne e rotatsiooniline karjatamine

Kopliviisiline karjatamine

Rotatsioonilise karjatamise puhul on karjatatav rohumaa jaotatud kopliteks, kuhu loomad suletakse suhteliselt lühikeseks perioodiks. Vastavalt päevade arvule jaotatakse koplid ühepäeva või kahe- ja enampäeva kopliteks. Tingimustes, kus loomadel ei ole valikuvõimalust, sunnime loomi sööma ka halvema söödavusega heintaimeliike (nt roog-aruhein). Karjatamisele järgneb puhkeperiood, mille vältel karjamaataimik saab areneda uude karjatamiseks sobivasse arengufaasi. Taimede püsivuse seisukohalt on oluline, et nad saaksid puhkeperioodil koguda juurtesse vajalikul hulgal toitainete tagavara. Karjatamisele kulunud aega ja rohumaa nn puhkeperioodi kokku nimetatakse karjatamisringi kestvuseks.

Kopli suuruse arvutamisel tuleb abiks järgmine valem:
Loomade eluskaal (grupis kokku) x kuivaine söömus x päevade arv/1,125 kg KA ha -1 = koppel (ha)

Antud valemis on
-kuivaine söömuse all mõistetud looma poolt söödud rohu kuivaine kogust ööpäevas mis moodustab kuni 3,5 % looma kehakaalust.
-karjamaasaagiks arvestatud 1500 kg KA ha -1, saagikaoga 25% .
Karjamaarohu saagi e rohutagavara planeerimisel kariloomadele on väga oluline arvestada, et
-uriini ja väljaheidete poolt tekitatud rammutukad, mis moodustavad 20 ...25% kogu karjamaarohust, jäetakse loomade poolt söömata
-lehm ei söö rohtu alla 3 cm.
-saak jaotub vegetatsiooniperioodi jooksul ebaühtlaselt
Järelikult on otstarbekas kariloomade söödakoguste planeerimisel karjamaal arvestada 25...30% saagikaoga.

Näide: 30.000 (50 lüpsilehma eluskaaluga 600 kg) x 0,03 x 2päeva / 1,125 = 1,6 ha

Nii nagu vabakarjatamise puhul, on ka rotatsioonilisel karjatamisviisil mitmesuguseid variatsioone.

Portsjonviisiline karjatamine
Portsjonviisilise e ribakarjatamise puhul on tegemist paindliku rotatsioonilise karjatamisviisiga, kus karjatatavat pinda ja seega rohusööda kogust piiratakse teisaldatava elektritaraga (Joonis xx e). Oluline on seejuures piirata karja juurdepääs juba söödud karjamaaosale, et anda taimikule aega normaalseks ädalakasvuks.
Nii paindlik rotatsiooniline karjatamine kui ka portsjonkarjatamine nõuab suuremaid investeeringuid karjatarade ja -teede ehitamisesse, joogikohtade sagedam transportimine ja pidev töö karjatamise organiseerimisel vajab ka enam tööjõudu. Samas on antud karjatamisviisi eeliseks rohumaasaagi efektiivsem kasutamine ja karjamaataimedele sobiliku kasvukeskkonna loomise läbi kultuurtaimiku pikem eluiga.

Järelkarjatamisviis
Järelkarjatamisviisi on praktiseeritud nii loomade vaba- kui ka rotatsioonilise karjatamise tingimustes. Selle karjatamisviisi idee seisneb selles, et esimesena pääsevad karjamaale kõrgema toiteainete nõudlusega/vajadusega loomad, kelledele järgnevad koheselt väiksema toitainetevajadusega loomad, kes söövad allesjäänud rohu. Järelkarjatamist on kasutatud nii lammaste, piima- kui ka lihaveiste karjatamisel. Näiteks jaotatakse kari kahte erinevasse vanusegruppi, kus noorem grupp (6-12 kuud vanad) eelneb karjamaal vanemale (18-24 kuud vanad) grupile. Karjatamise kestvus, mille vältel kaks gruppi viibivad üksteise järgi rohumaal, ei tohiks ületada nelja kuni viit päeva, vastasel korral hakkavad loomad kärpima uut ädalakasvu, nõrgestades sellega arenevat karjamaataimikut. Järelkarjatamist on proovitud ka eritoodanguga lüpsilehmade korral, kus lüpsilehmad jaotatakse gruppidesse piimatoodangu järgi. Järelkarjatamise rakendamisega kaasnevad lisatööd on saanud peamisteks takistuseks selle karjatamisviisi edenemisel.
Ühes tootmisüksuses on otstarbekas kasutada erinevaid karjatamisviise, et kasutada rohumaade saagipotentsiaali efektiivselt. Samas tuleb meeles pidada, et karjatamisviis on vaid üks mitmest rohumaade efektiivse kasutamise faktorist, millega me ei saa kompenseerida karjamaataimiku võimalike puudujääke, näiteks madalakvaliteetsest rohumaast tulenevaid puudusi.