Herefordikonverents

Päev 1 (03.09.2014) Rapperswil-Jona SG, Šveits

Tegelikult saabusime päev varem. Saime tutvuda Šveitsi raudteega, sõit läks hästi. Kohaliku aja järgi kell 19:20 olime hotellis. Pärast toaga tutvumist üritasime leida Rapperswili vanalinnast kohta kehakinnituseks, lootusega saada praad kätte alla 30 kohaliku raha, mis oli aga juba ette luhtumisele määratud. Õlu on 4-5 raha, praad 35-45 raha, noh ja muud asjad siis nii 15-25 vahel. Tuli olukorraga leppida. Olgu lisatud, et toidupoes on hinnad siiski suhteliselt Austria ja Saksamaaga võrreldavad.

Hommikul peale hotelli hommikusööki rentisime hotellist 2 jalgratast, mis olid tasuta, et teeme väikese tiiru linnapeal. Sõitsime ümber vanalinna. Nägime perve otsas viinamarjaistandusi ja otsustasime sinna sõita. Oli aga ronimist. Üleval tegime pilti. Seejärel sattusime kohe maapiirkonda. Maa on siin hinnas. Koguaeg niidetakse heina. Tundus et 10cm kõrgune hein läheb siloks juba. Iga mitteniidetav ala oli kas karjatatud või karjatamisel. Eriti efektne oli järsk perv maantee ja raudtee vahel, millel ehk laiust 20 meetrit ja kus lehmad sõid kellade kolisedes. Teed mööda edasi minnes läks vahe veel väiksemaks ja siis tekkis sinna vahele viinamarjaistandus. Võtsime suuna linna tagasi. Linnas ostsime juua ja otsustasime teisele poole sõita. Sõitsime mööda Obersee, vist oli see, ühesõnaga järve, mis Zürichist lõunasse jääb, selle ülemine osa. Tekkis mõte et sõidame järvele ringi peale. Noh mingi 10km silma järgi Google mapsi abil. Tee mööda järve kallast oli lauge. Paremale jäi järv kõrkjate ja uhkete paadi- (loe: kaatri-) sadamate ja partidega. Vasakul oli raudtee, selle kõrval maantee ja siis madalamat sorti mäekallak.  Järve lõpus asuvas linnas sõime lõunat. Hinnad suupärasemad. Suur praad 21 euri, ei jõudnud ära süüagi. Seejärel hakkasime vastaskaldas tagasi tulema. Seal tuli mäkke ronida ning jalgratta käiguvaheti ei tahtnud kuidagi koormuse all käike lülitada, mis tähendab, et järsema tõusu peal tuli jala kõndida. Hiljem läksid tõusud trepiliseks ja juurikaliseks. Siis ei saanudki sõita. Lõpuks tuli ikka päästev langus koos ilusate vaadetega ümbruskonnale, mägedele ja golfiväljakule. Sellel kaldal ei olnud sellist toredat kallasrada, vaid tuli pidevalt sõita maanteele ja siis jälle kallasrajale või mingile muule matkarajale. Õnneks enam ei käänanud maapind väga üles-alla. Hotelli juurde saime kadudeta. Toas Google mapsi uurides selgus et ring oli üle 30km ja kogusõiduks ca 40km tuli küll ära. Tundub, et Šveits on kultuuride kokkusaamise koht. Prantsuse värki on vähem, aga Saksa ja Itaalia on küll käsikäes. Vähemalt siinkandis. Peale kella 17 saime registratuurist kätte konverentsimaterjalid. Ning kell 18:30 läksime bussi peale, et ca 1,5km kaugusel asuvasse hotelli tervitusdringile ja õhtusöögile minna. Tervitusnaps venis üle tunniseks, oodati hilinejaid. Pärast oli söök maitsev, kohalikud lapsed mängisid pilli ning väljamaalased küsisid legendaarse Eesti lihaveisekasvatuse edendaja Aigar Suurmaa järele. Ühte lauda võtsime põhjanaabritega, rääkisime herefordidest ja muust ka. Kell 22:30 saime hotelli ja tuli minna magama. Äratus kell 7:00, ärasõit kell 8:30. Ahjaa, Obama Eesti visiiti mainiti isegi Šveitsi uudistesaates.

2. päev

Parimad palad Šveitsi idaosas.

Hakatuseks sõitsime Hembergi tutvuma Bareneggi herefordifarmiga. Teepeal nägime heina/silotegu Šveitsi moodi. Endiselt sai kinnitust, et maad ei raisata ja raisku ei lähe kõrt heina ka mitte. Kasutuses on madalad ja laiad bagi meenutavad alpitraktorid, mis kannatavad järsemaid kallakuid. Ühtedega niidetakse ja kaarutatakse/vaalutatakse ja teist sorti masinatega kogutakse, veetakse loomi, vett, virtsa jne., instrumendid on vahetatavad. Kui traktoriga midagi jääb kättesaamatuks, siis saab selle kätte kas rehaga või kasutatakse puhureid, millega meil tavaliselt puulehti sügisel kokku puhutakse. Niisama muruniitmist ei täheldanud. Osa materjali läks rulli, osa veeti kusagile ulu alla lahtiselt.

Enne farmi istusime ümber väiksema bussi peale, mis viis meid üles mäkke farmi juurde. Seal tervitasid meid kohalikud rahvariides lauljad ning tervitusnaps. Lauljad laulsid piirkonna rahvalaule. Pärast elu-oluga tutvumist oli tugev lõunasöök. Pakuti ka herefordiliha, tükiks antrekoot ja väga maitsev. Valmistati seda grillil, aga ettevalmistusprotsessi kohta ei oska öelda, kuidas see võis olla. Peale söömaaega kuulasime veidi veel rahvalaule ning sõitsime mäest alla, kus istusime jälle suurde bussi.

Bareneggi farmis on ca 1 lehm hektari kohta, kusagil 46ha pinda kokku ja aastas saadakse 80000 franki toetusi. Vasikad müüakse lihaks 10 kuu vanuselt Natura Beef’i kaubamärgi all. Keskmine vasika rümp on 201kg ja raha saab 10,9 franki rümbakilost. Lisasööta ei anta. Mai keskpaigast oktoobri keskpaigani on kari väljas. Tehakse portsjoniviisilist karjatust, kus loomadele antakse koppel kätte, algul väike osa, siis iga päev tehakse natuke suuremaks ja nii 8-10 päeva, siis aetakse järgmisse koplisse. Poegimine toimub karjatusperioodil. Laudaperioodil poegimist ei ole. Siiani kasutati kunstlikku seemendust, aga järgmisel aastal pidi Austraalia pull karja pandama. Farmi kõrgus merepinnast kusagil 1100m, temperatuur talviti 0 ümber, vahel tuleb ette ka lühiajaliselt -10 -20 kraadiseid temperatuure, lund on meetri jagu talviti.

Edasi liikusime Appenzelli, kus pidid olema väiksemat kasvu inimesed kui mujal. Vanematel majadel lähedal mägedes on normaalne toakõrgus 1,8m. Linnavahel (loe: vanalinna tänavatel) aeti lehmi läbi linna lauluga. Lehmadel uhked kellad kaelas. Tegelikult algul tulid kitsed, siis lehmad ja lõpuks jurakas pull ka. Seda tsirkust tehakse kahe nädala jooksul iga päev rahva meeleheaks sügisesel ajal kui loomad kõrgelt mägedest alla tuuakse. Kellade kohta saime teada, et vanasti olid kellad seepärast, et kui on udu, siis hääle järgi ikka mägedest loomad üles leiaks. Aga nüüd on tegemist rohkem traditsiooniga. Üks kell maksab umbes 400-500 franki. Selline tavasuuruses, aga need eriti uhked suured kellad, mida ka osadel lehmadel kaelas näha oli, maksid 1450 franki. Kallis lõbu see lehmapidamine. Me mõtlesime, et kas loom sellest kolinast stressi ei lähe, iga suu liigutusega käib kolin kaasas, kuid tundusid rahulikud olevat. Ostsime koju veidi nänni ja läksime siis õlletehasesse õlut degusteerima. Pandi siis meid laua taha istuma ja küsiti: kellele teist ei meeldi alkoholi juua? Järgnes pikk ja piinlik vaikus, lõpuks bussijuht päästis olukorra ja tõstis käe. Toodetakse seal 25 sorti õlut. Proovida anti 8 sorti. Kõigepealt alkoholivaba, siis sidrunimahlaga mingi Radleri moodi õlu. Seejärel 6 muud õlut, mis olid ka huvitavad. Panen pildid juurde siis saan kirjeldada ka. Oli kastaniõlu, siis oli joogiõlu kuuma ilmaga, seejärel nende kõige kuulsam-joodavam-müüduim õlu. Seejärel õlu mis laagerdunud puuvaadis, väga huvitava maitsenüansiga, lemmikuid üks. Siis oli Alpenstein Bock (8%), seejärel veel Weizenbier (valge õlu ehk nisuõlu). Pea soojaks saadud, sõitsime tagasi Rapperswili. Teepeal käisime Idaosa kõrgema tipu all. Parkla oli ca 1300 peal, aga tipp 2500m, sinna sai kaablitrammiga, aga meil aega nappis ja tipp kiskus pilve ka.

Rapperswilis viskasime asjad hotelli ja õhtusöögile. Õhtusöögi järel oli kohtumine Herefordi Maailmaorganistasiooni presidendi Jose Bonicaga. Jose rääkis, et herefordide arv on tõusuteel. Osad angusekasvatajad on pöördunud herefordide kasvatamise teele. Otsitakse efektiivsemaid loomi. Taanlased rääkisid, et nad on uurinud, et osad loomad kasutavad 1kg kehamassi kasvatamiseks 8 söötühikut sööta, aga mõned ainult 4 söötühikut. Probleemiks on see, et igas riigis on erinevad hindamissüsteemid ja eri riikide loomad pole võrreldavad ja kõike peab ümber arvutama. Siis et sperma toomine EU-sse näiteks USAst ja Kanadast on probleemne, kuna seal vaktsineeritakse mingi tõve vastu, mida EU-s ei esine ja ka vaktsineerimine pole lubatud, kuid spermas on antigeenid sel juhul sees ja see on probleem. Samuti sai selgeks, et raha oleks juurde tarvis ning lahati, kus pidada järgmist maailmakonverentsi. Seejärel kupatati meid välja, kuna kell olevat palju ja varsti läheb viimane buss tagasi hotelli.

3. päev

Parim Kesk-Šveitsis

Peale hommikusööki (olgu lisatud, et põhiliselt tegeleme me siin vist söömisega. Koju jõudes ilmselt olen ma 10kg raskem) läksime bussi ja sõitsime Kesk-Šveitsi Arth-Goldausse. Hommik tundus pilvine ja oli hirm, et kõrgemal on ainult udu. Õnneks asi nii hull ei olnud. Goldaus tulime bussi pealt maha ning läksime cog-railway abil (mida iganes see ka ei tähenda, tegemist on raudteega, kus keskel on latt kus on vahed sees ja mille abil rongi kõhu all asuv hammasratas rongi edasi veab või pidurdab) Rigi-Kulmi tipu otsa. Rigi massiiv on mäemassiiv, mis asub Šveitsi platool ning ei ole otseselt Alpide osa. Rigi-Kulm on 1797,5m kõrgusel. Seal oli meil 15-minutiline paus, kus saime teha pilti, imetleda vaateid ning kuulda lehmade kellamängu, mida nad söömisega tekitavad. Seejärel sõitsime teist teed pidi allapoole Rigi-Kaltbadi. Rigi-Kaltbadis oli meil enne lõunasööki (jälle söömine) tund aega, et ringi vaadata. Puhusime juttu Iirimaa mehega, kes rääkis et neil on herefordi liha väga „in“. Põhjus selles, et suuremad tõud ei sisalda sobiva rümba suuruse juures piisavalt rasva ning robot, mis lõikab lihatükid täpselt õigesse kaalu (450gr 2 steiki ports), teeb suuremate rümpade puhul liiga õhukesed steigid.

Peale sööki puhusime juttu ameeriklasest hindamiseksperdiga (peab ka veebilehte herefordbreeders.net) kes rääkis, kuidas saada farmereid loomi näitustele või võistlustele välja panema ning pakkus lahenduseks, et esialgu mitte tuua kokku loomi, vaid et hindaja käiks karjades ja otsustaks nähtu põhjal, et kellel parim pull/lehm/kari ja saaks sel viisil algul parimad välja tuua. Kui farmerid näevad et neil läheb hästi, hakkavad nad ka ehk millalgi loomi näitustele viima. Tahtis oma veebilehele igast riigist infot.

Järgnes kiire laskumine kaablibussiga Weggisesse, kus läksime uuesti bussi peale ning sõitsime beef.ch näitusele, mis toimus läheduses. Tegemist on iga aastase näitusega, mis on igal kolmandal aastal suurem. Ürituse eesmärk on näidata linnainimestele, kuidas peetakse veiseid ja ka natuke muud põllumajandust. Näituse ülesehitus oli väga huvitav. Nimelt on Šveitsi farmid väiksed ja lähestikku, seega jalutasime ühest farmist teise. Nägime loomi ja farmide vahele olid pikitud tehnika, BBQ võistlus jne. Nägime ka kohalikku Šveitsi kahevõitust, kus mehed (või ka naised) tõmbavad jalga sellised laiad püksid, mis seisavad rihmaga vöö peal ja hoides üksteist vööst kinni, proovivad teineteist maha heita. Olenevalt heite headusest saab punkte ja rohkem punkte saanu võidab turniiri. Võitlus toimub ca 4m läbimõõduga ringis, mis on ümbritsetud põhupakkidega ja ringi sees on ca 30cm paksune saepuru kiht. Meie giid ütles, et võitja saab.... mispeale kanada mees Ian Harvey hõikas, et „Weissbier“, mispeale kõik naerma hakkasid, kuna ta ilmselgelt vihjas eilsele õlledegusteerimisele õlletehases, kus Weizenbier oli kõigi "lemmik". Šveitsi põllumajanduse kohta saime teada muuseas järgmist: Šveitsis on 55000 farmi keskmise suurusega 20ha. Madalamatel aladel võetakse rohumaadel 5 saaki aastas. Väetatakse hoolega ning saadakse aastas 10t kuivaines rohusööta. Üleval mägedes saadakse siiski 2 saaki. Rohusööta kogutakse kolmel moel. Kuiva heinana rullis, silona rullis või kogutakse materjal lahtiselt koguritega ning veetakse küünis asuvasse hoidlasse, kus toimub järelventileerimine. Vanal ajal ja ka praegu mõningates kohtades kõrgel mägedes ja järskude pervede peal toimub söödavarumine käsitsi ning kuiv hein topitakse ca 50kg kaaluvasse võrku ning lastakse mööda köit kotiga alla. All pannakse siis hein saadu. Masinatest kasutatakse järskude nõlvade peal väiketraktoreid, mida juhitakse järel kõndides sarvedest või on siis lisatud ka järelhaagis, kus peal on iste ja saab istuda. Järgmiseks on alpitraktorid - sellised madalad ja laiad ja väikeste ratastega, mis kannatavad perve ning laugematel aladel tavalised traktorid, enamasti siiski on lisatud topeltrattad ning traktorid pole võimsamad kui 100hj. Enamasti pigem väiksema võimsusega.

Õhtusöögil tuli juttu brittidega, et neil on paljud farmerid, kes on ca 20 aastat kasvatanud limusiine või šaroleesid, vahetanud tõu herefordide vastu, kuna nende kuluefektiivsus on parem ehk siis sama juurdekasvu saavutamiseks kasutavad vähem söötühikuid. Peale õhtusööki jalutasime bussi juurde ning sõitsime tagasi Rapperswili. Sõit kestis umbes 1h. Õhtusöögiks oli loomulikult veiseliha, seekord siis guljašilaadne riisiga ja piprane. Õhtupoolikuks oli ilm ära klaarunud, päikese käes oli üpris palav ning ka õhuniiskus tundus üpris kõrge olema, seega oli nahk märg kogu aeg, eriti peale piprast guljaši, mis oli siiski ülimaitsev.

3. päev konverents.

Konverentsi sisu ümber jutustama siinkohal ei hakka. Materjalid lubati netti üles panna. Ehk niipalju, et taanlased tegid kõva müügitööd oma heade tõuloomadega ja muu jutu seas jäi kõrva nüanss, et palju kasutatakse hereforde maastikuhoolduses ja maastik pole just väga toitev. Seetõttu poegivad lehmad mitte kevadel, aga hoopis sügisel, et talvel hea sööda peal vasikad üles kasvatada ning suvel viletsa sööda peal siis pole hirmu, et lehmad end liiga paksuks sööks.

Peale konverentsi läksime Läderachi šokolaadivabrikusse, kus saime tutvuda kakao kasvatuse ning šokolaadi valmistamisega, maitsta veidi ning kalli raha eest ka koju kaasa osta. Tegemist pidi olema sellise vabrikuga, mille toodangut supermarketist ei leia vaid pigem gurmeepoodidest.

Tagasi jõudes jalutasime vanalinnas ringi, imetlesime veidi vaateid ning üllatus-üllatus ei söönud õhtust. Tuleb homseks kõhtu hoida, siis on gala-dinner. Ilm oli selge ja soe, päikese käes pigem palav. Selgus ka, et Šveitsis ei ole eraldi organisatsiooni herefordikasvatajatele, vaid on tõuklubi Lihaveisekasvatajate organisatsiooni all ja et järgmine Euroopa konverents pidi toimuma Ungaris.

4. päev

Parim Zürichis

Kõigepealt sõitsime Wallisellenisse tutvuma Rinderknechti farmiga. Farm asub Zürichi kesklinna ja lennujaama vahel. Kokku on neil 72ha maad, millest osa on haritav maa, osa rohumaa. Neil on 33 ammlehma koos vasikatega, 12 mullikad ning 2 pulli. Farmi juures oli ca 6ha maad. Ning farmi asukoht on meie jaoks ikka veidi veider küll. Ühel pool on raudtee, teiselpool suur maantee ning lennujaamast startivad lennukid lendavad peaaegu farmi kohale ja madalalt. Tutvudes farmi loomadega oli enamustel arvamus, et lehmad on liiga rasva söönud ennast, kuid oli ka teistsuguseid arvamusi. Siin farmis sõime ka lõunat. Järjekordselt oli väga maitsev lõunasöök. Farmisoleku ajal õnnestus rääkida ka Herefordi Maailmaorganisatsiooni presidendi Jose Bonica'ga. Sain teada, et tal on 3000ha farm, kus umbes 2000 looma. Põhiline äri on tõuloomade müük, kuid tal on ka lihakarju. Ta kasutab oma pulle lihakarjades ühe aasta, misjärel ta müüb need tõuloomadena maha. Tõukarjades toimub kunstlik seemendamine. Ka Šveitsis enamasti kasutatakse kunstlikku seemendamist, kuna pole piisavalt maad, et seda veel pulli ülalpidamiseks kasutada. Josega oli veel jutuks tõuaretuse suunad. Nimelt lõunapoolsetes maades, kus palju intensiivset päikest, on probleemiks silmakasvajad veistel, mistõttu üritatakse saada rohkem pigmenti silmade ümbrusse ning vaadatakse ka silmade asendit. Meil siin see probleemiks ei ole. Kuid rohkem pigmenti tähendab vähem valget ja see on probleem. Ja üritatakse ka ikkagi tõuaretust selles mõttes ohjes hoida, et valge värvus ära ei kaoks. Oli ka arvamus, et võibolla peaks tõuaretuses ka sõltuvalt piirkonnast veidi erinevalt lähenema. Ei ole võimalik, et üks suund on kogu maailma jaoks parim.

Pärast farmikülastust sõitsime Schaffhausenisse, kus asub Reini jõel Euroopa suurim juga või kosk. Tegemist pole suurima kõrguste vahega, vaid ilmselt suurima veehulgaga mis sekundis sealt alla voolab. Vaatepilt oli võimas muidugi.

Järgnevalt sõitsime tagasi hotelli, kus valmistusime õhtuseks Gala-õhtusöögiks. Seal oli esinemas pereansambel Appenzellist. Peeti tänukõnesid ja aeti juttu ning lõpuks jäeti head aega nii teiste riikide esindajate kui ka võõrustajatega. Järgmisel hommikul sõitsime koju.

Margus & Margus




Herefordiklubi asutamine

Herefordiklubiga saab ühendust e-posti aadressil marguskeldo@gmail.com ja telefonil 5216874.