ELKS juhatuse koosolek oktoobrikuus Tallinnas | 27 nov 2019

25.10.2019 sai täies koosseisus ELKS-i juhatus kokku Tallinnas.

Sisutihedale päevale oli planeeritud koguni kaks koosolekut. Päev algas Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja ruumides juhatuse laiendatud koosolekuga, millega liitusid kaks EPKK esindajat.
Koosolek EPKK-s  Foto: Kerttu Trahv
Koosoleku päevakava.
1. Avaldused
2. Tegevjuhi kandidaatide avalduste läbivaatamine ja vestluse kuupäeva otsustamine
3. Seltsi infopäevade korraldamine
4. MEM teemade läbiarutamine ja prioriteetsuse järjekord
5. EPA mess 2019
6. Kohalalgatatud küsimused

Päeva teises pooles pidi aset leidma kohtumine Maaeluministeeriumis maaeluministri hr Mart Järviku ning tema nõunike ja osakondade esindajatega. Kahjuks hr Mart Järvik siiski koosolekust osa võtta ei saanud.

Selle kohtumise eesmärgiks oli liikmete huvide eest seismine läbi ettepanekute esitamise, mis aitaksid säilitada ja parendada lihaveisekasvatussektorit ning mis tõstaksid lihaveisekasvatajate üleüldist konkurentsivõimet nii sise- kui välisriiklikult.
Tänasel päeval võib väita, et kohtumine oli edukas ja reaalsete tulemustega. Kui varasemalt ei olnud lihaveisekasvatajad kaasatud strateegikava 2021-2027 ettevalmistava juhtkomisjoni koosseisu, siis pärast kohtumist ning olukorrale tähelepanu juhtimist, sai juhatus kutse ja võimaluse osaleda kõikides vastavates töögruppides.
Koosolekul toodi pr Jane Mättiku eestvedamisel välja lihaveisekasvatussektori probleemsed punktid.

Hekseldamine – oleme jätkuvalt seisukohal, et maa peab tootma toodangut. Ootame ka Eestis loomakasvatussektori jätkusuutlikkuse säilitamist, mis tähendab purustamise keelustamist või selle mittetoetamist.

Lihaveistele suunatud toetuste (ammlehmatoetus ja loomade heaolu toetus) - määrad on väga palju langenud. Möödunud aastal lõpetas oma tegevuse üle 100 lihaveisekasvataja. Nagu selgub FADN analüüsist, on lihaveisekasvatus väga pika tasuvusega ning oluliselt madalama kasumlikkusega kui muud põllumajanduslikud tootmisharud, kuid nõuab vähemalt samal määral investeeringuid nõuetele vastamiseks ning edasiseks arenguks.
Seetõttu olekski vaja üle vaadata EL poolt ja ka siseriiklike toetuste maksmise võimalused, et suunata neid praegusest enam lihaveise sektorisse, väärtustamaks seda ning tagamaks konkurentsivõimet.

Aretustoetuse summat lihaveistele on vaja tõsta - aretustoetuse summa veistele on püsinud väga pikka aega ühel tasemel, kuigi loomade arvukus on kasvanud. Lisaks saab jõudluskontrolli kulusid aretustoetusega katta vaid 70% ulatuses, kuid jõudluskontrolliks vajalike tegevuste hulk ja seega ka kulud on aastatega tõusnud. Kui me oleme nii sektoris kui ministeeriumis seadnud prioriteediks tõuloomade müügi, siis on vaja seda tegevust ka toetada ning aretustoetuse ühikumäärade üle vaatamine ja üldsumma suurendamine on üks nendest tegevustest.
Jõudluskontroll - riik omab enamusosalust EPJ AS-s. Seoses aretustegevuse kasvu ja andmete kogumise vajaduse, säilitamise ning presenteerimise mahtude kasvuga on vaja suunata lisavahendeid EPJ võimekuse kasvatamisse. Parem teenus tagab ka klientide rahulolu ning tõenäoliselt ka klientide arvukuse kasvu, mis kokkuvõttes toob majanduslikku tulu ka riigile kui enamusaktsionärile.

Riiklik veisehaiguste monitooring ja tõrje - paljud EL riigid, sh ka Eesti, on vabad kolmest veiste hulgas levivast haigusest, milleks on leukoos, brutselloos ja paratuberkuloos. (Võrdluseks tehakse seakasvatussektoris monitooringut 8 haiguse suhtes). Suur osa teistest EL riikidest neid (3) monitoorib ja on võtnud kasutusele ennetuslikke meetmeid veel muude haiguste tõrjeks ja riigi nendest vabaks kuulutamiseks. nt rinotrahheiit ja viirusdiarröa.
Antud teema on väga oluline mitmes aspektis:
· Nimetatud haigused mõjutavad veiste eksporti
· Teiste riikide tegevus (rohkemate haiguste monitoring) annab neile peatselt müügieelise
· Eestis puuduvad karjatervise programmid ja haiguste ennetuskavad, mistõttu tegeletakse kahjuks hoopis tagajärgedega - kõrgel määral ravimite (sh antibiootikumide) kasutus ning majanduslik kahju.
Ravimite kõrgel määral kasutamine on täna teemaks enamasti kõrge kontsentratsiooniga loomapidamistes ehk siis enamasti piimafarmides. Et aga antud teema ei kerkiks päevakorda ka lihaveisekasvatuses, siis on oluline sellega juba praegu tegelema hakata.
Eesti Lihaveisekasvatajate Selts teeb ettepaneku leida lisavahendeid ja lisada eelpooltoodud 2 haigust monitooritavate haiguste nimekirja.

Ühistuline lihatööstus ja SEUROP hindamine - hetkel puudub tootjatele (veis, siga, lammas) kuuluv tapamaja ja lihatööstus ja nt lihaveise eest makstav hind on siin alati keskmiselt 20% madalam kui mujal Euroopas.
Uues perioodis tuleks lisaks ühistulise piimatööstuse toetamisele ka ühistulise lihatööstuse investeeringutele mõelda. Veiselihaga seonduvalt oli ja on meil suur probleem, et Eestis hinnatakse loomi SEUROP süsteemis järjekindlalt klass madalamaks kui teistes Euroopa riikides. Seda on öelnud ka välismaised eksperdid ning see selgub ka sarnaste loomade saatmisel Eesti ja nt Läti tapamajadesse.

Meiepoolne ettepanek on muuta süsteemi nii, et lihakehade hindaja ei oleks mitte tapamajade, vaid VTA palgal. Nii oleks tagatud sõltumatu hindamine, mis tõstaks hindamise usaldusväärsust ja loomaomanike konkurentsivõimet ning Eestis toodetava veiseliha üldist kvaliteedimainet ka rahvusvaheliselt.
Meile teadaolevalt ei kogu ükski andmebaas infot Eestis toodetava lihaveiseliha koguste, kvaliteedi, hinna ja suhte kohta kogu veiseliha toodangus mahus. Eestis ei tegeleta piimaveiste nuumamisega, seega on kogu piimaveistelt saadav lihatoodang praakloomade realiseerimise tulemus. Lihaveiseid aga kasvatatakse just eelkõige lihatootmise eesmärgil ning läbi karjatamise väärindatakse rohusööta, mis on täiesti erinev aga piimaveiste „toidulauast“ ja ökoloogilisest jalajäljest, Seetõttu on väga oluline saada täpsemat infot lihaveisest saadav toodangu kohta.
Tapamajadele tuleb teha ülesandeks edastada vastavaid andmeid riiklikesse andmebaasidesse, mis võimaldaks teha analüüse ja järeldusi.

Riiklikud rendilepingud - viimase paari kuu trend on riigimaade rendilepingute ülesütlemine tootjatele. Seejuures ei ole tegemist ajutiseks kasutamiseks antud reformimata riigimaaga.
Rendimaade suur osakaal ettevõtete maaressursi pagasis on teada-tuntud teema ning keskmise ja väikese suurusega ettevõtetel (kes lihaveisekasvatajad enamasti on) ei ole võimalik suuremate ettevõtete, ja veel enam - investorite ning kinnisvarafirmadega konkureerida. See aga annab jällegi suure hoobi tootjate jätkusuutlikkusele ning maal elu püsimisele.

Põllumajandustootja äriplaanid on tehtud väga pikaajalise vaatega, lisaks tehakse toetuste abil investeeringuid, mis on vähemalt 5 aastase kontrollperioodi ja säilitamise kohustusega. Selline rendilepingute lõpetamine või teisel juhul kõrgema hinnaga jätkamine tulenevalt eelisõigusest seab tootjad suurte raskuste ette tootmise jätkamisel.

Kohtumine MEM-s   Foto: Kerttu Trahv   

Email again:

Kommentaarid: 0

Lisa kommentaar

Nimi
E-mail
Kommenteeri